Hüdroisolatsiooni vettpidavuse tagavad pisiasjad.

Hüdroisolatsioon on tänapäeval muutunud märja ruumi või vannitoa konstruktsiooni loomulikuks osaks. Nii ehitajad kui tellijad teavad, et see aitab vältida niiskuskahjustuste tekkimist aluskonstruktsioonis, väldib hallituse ja seenkahjustuste teket ning hoiab ära aluspinna pidevast märgumisest tekkiva ebameeldiva lõhna sanitaarruumides. Tööde teostamise käigus aga eksitakse sageli paigaldustehnoloogia, kulunormide ja kruntimisnõuete vastu, mis võib kaasa tuua niiskuskahjustusi või viimistlusmaterjalide lahtituleku aluspinnalt. Probleemide tekkepõhjuseks on nii hüdroisolatsioonimaterjalide uudsus kui ka odavaimate üksiktoodete kasutamine serifitseeritud terviklahenduste asemel.

Enamasti on tellija ja ehitusettevõtja vahelises tööde teostamise lepingus kvaliteedi hindamise kriteeriumiks märgitud RYL2000 nõuded. Järgnevalt tooksin välja praktikas esinevad sagedasemad vead.

Aluspind

Vanemate vannitubade renoveerimisel avastatakse sageli põrandaplaatide eemaldamisel viimistlusmaterjalide alt puidust konstruktsioonid. Sageli on aluspinnaks puitlaastplaadist põrand, mis on plaadivuukidest läbiimbunud vee mõjul deformeerunud ja pehmenenud. Hea ehitustava näeb ette, et märjas ruumis tuleb kasutada ainult niiskuskindlaid materjale, mida vesi ja niiskus ei saa kahjustada. Puitlaastplaat tuleb kindalasti põrandalt eemaldada ning asendada see põrandatele sobiva kipskartongplaadiga, mis “ei ela” niiskuse toimel või valada betoonist uus põrand.

Kiire ehitusgraafik sunnib ehitajaid sageli aega võitma toodete kuivamisaegade arvelt. Lõpuni kuivamata betoonivalu või ainult pinnalt kuivanud kipskrohvi ei tohiks tõtata hüdroisolatsioonimastiksiga liiga vara katma. Materjalide kuivamisel eralduv niiskus jääb hüdroisolatsioonikihi alla ning on esinenud juhtumeid, kus kogunev niiskus lükkab hüdroisolatsioonikihi aluspinnalt lahti. Käepärane vahend ehitusobjektil aluspinna niiskuse mõõtmiseks on nn “kiletest”, kus aluspinnale asetatakse ca poole ruutmeetri suurune kiletükk, mille servad kinni teibitakse. Ööpäeva möödudes kile eemaldatakse ja vaadatakse kas kaetud pinnaosa värvus on muutunud ülejäänud pinnast tumedamaks. Kui nii on, siis tuleks lasta aluspinnal veel kuivada.

Vastavalt Ryl-i nõuetele peab aluspinna kalle trapiga ruumis olema minimaalselt 1:100 ning trapi ümbruses 1:50. Se tagab, et põrandale sattunud vesi voolab trappi ega jää põrandale loikudesse. Põrandal olev vesi suurendab hüdroisolatsioonikihile langevat veekoormust seades hüdroisolatsiooni pideva veekoormuse tingimustesse, milleks vannitoas kasutatavad mastiksid ei ole ette nähtud. Märjad põrandaplaadid suurendavad ka libastumise riski ning on soodsaks kasvupinnaseks mitmesugustele bakteritele.

Reeglina vajavad kõik mastiksid aluspinna kruntimist. Hüdroisolatsiooni aluspinna kruntimiseks on iga veetõkke tootja välja töötanud spetsiaalselt antud hüdroisolatsioonimastiksile sobiva kruntimisvahendi ja tehnoloogia. Sageli alahindavad ehitajad kruntimise tähtsust jättes antud tööetapi täielikult vahele või kasutades selleks mittesobivat toodet. Kruntimise tehnoloogia eiramine võib kaasa tuua mastiksi ebapiisava nakke ning põhjustada hüdroisolatsioonikihi lahtituleku aluspinnalt koos viimistluskihiga.

Hüdroisolatsioonitöö teostamine

Hüdroisolatsioonikiht on vettpidav juhul, kui see on piisavalt paks. Pinna värvimisest mastiksiga jääb väheseks, kuna ühe katmiskorraga ei suudeta tagada poorideta ja piisavalt tihedat pinda. Paigaldajad peavad oskama jälgida pinnale kantud kogust ning võrdlema seda ettenähtud kulunormiga. Sertifitseeritud toodetel on toodud ka veetõkkekihi minimaalsed kihipaksused (näiteks Kiilto Fibergum seinal minimaalselt 0,5 mm ja põrandal 0,8 mm). Kahtluse korral on alati võimalik kihipaksus kindlaks määrata lõigates seinalt proovitüki ning nihikuga selle paksust mõõtes.

Oluline on ka tugevduslintide õige kasutamine. Kõik materjalide liitekohad, horisontaal- ja püstvuugid tuleb kindlasti armeerida tugevduslindiga. Lint tuleb korralikult hõõruda kinni värskele mastiksile ning jälgida, et see oleks täielikult läbi imendunud. See tagab ühtse hüdroisolatsioonikihi moodustumise.
Armatuurlindi paigaldamisel tuleb olla väga hoolikas, et lindi alla ei jääks õhukotte ega kortse. Sellistes kohtades ei jää hüdroisolatsioonikiht veekindel. Kortsu tekkimisel tuleb linti teha sisselõige, tõsta lindi ääred pealistikku ja hõõruda hoolikalt mastiksiga kinni.
Nõrkade või ebastabiilsete aluspõrandate korral tuleks ka kogu põranda ulatuses kindlasti paigaldada tugevduskangas. Samas on olemas hüdroisolatsioonimastiksid, mis juba sisaldavad armatuurkiude, kangast ei vaja (näiteks Kiilto Fibergum) ning vähendavad hüdroisolatsioonikihi rebenemise riski.

Õige trapitüübi valik

Hüdroisolatsiooni veekindluse seisukohalt on üks kriitilisemaid kohti veetõkke ja trapi liitekoha õige teostamine. Iga trapp ei sobi hüdroisolatasioonile. Trapp peab kindlasti olema varustatud pingutusrõngaga, mille abil saab liitekoha muuta veekindlaks. Veetõkkesüsteemide tootjatel on olemas loetelu trappidest, mille sobivus konkreetse veetõkkemassiga on testitud ja sertifitseeritud. Kui ehitajal on kahtlus millist trappi paigaldada, tasuks alati küsida nõu väljavalitud veetõkkemassi tootjalt. Hilisem põrandasse valatud trapi vahetamine või lekkiva liitekoha parandamineja niskuskahjustuste likvideerimine osutub märgatavalt kulukamaks.

Koolitus

“Hüdroisolatsioonitöid tegev tööline peab valdama hüdroisolatsioonivahendite kasutamist ja erinevatele materjalidele sobivaid töömeetodeid” (RYL 2000). Ehitajate, ehitusjärelvalve ja projekteerijate oskuste täiendamiseks korraldavad tootjad hüdroisolatsioonikoolitusi (vt näiteks www.kiilto.ee), millel osalemine on tasuta ja läbinutele omistatakse vastav tunnistus.

Mart Luhari

KIILTO EESTI
Aadress: Läike tee 4, Rae vald 75310
Telefon: 603 1900
kiilto@kiilto.ee
www.kiilto.ee